5. september 2010
Leev Kuum: 2009 - teine kriisiaasta

13. mai 2010
Algavad Eesti suurimad ettevõtluskonkursid

18. veebruar 2010
Eesti konkurentsivõime kukkus aastaga kolinal

17. veebruar 2010
Mida Eesti konkurentsivõime säilitamiseks tegi?

15. september 2009
Eesti parimad ettevõtted on VKG Oil ja Mazeikiu Nafta Trading House


Arhiiv

Tarbijaid üllatades

A. Le Coq AS

Konkurentsivõimelisim toiduainetööstuse ettevõte 2009

Tarmo Noop

Müügitulu (tuh kr) 1 126 485
Müügitulu kasv 97,4 %
Kasum (tuh kr) 186 371
Kasumi kasv 110,9 %
Töötajate arv 396
Investeeringud (tuh kr) 52 594
Omakapitali tootlikkus 21,1 %


A.Le Coqi meeskond on tõestanud seda, et kui idee on hea, siis on võimalik turgu vallutada väga kiiresti. Kindlasti tuleb siin paljudele meelde see, kuidas selle aasta suvel ujutati heas mõttes joogiturg oma Eesti kääritatud kaljaga üle. Mõnda asja saab veel eriti kiirelt ja andekalt teha: nii otsustas joogitootja teha esmapilgul ei midagi erilist – võeti juba vana ja traditsioonidega kaubamärgiga õlu „Alexander“ ja villiti see vahelduseks pindisesse purki. Ettevõtte juht Tarmo Noop kinnitab, et see õlu on viimaste aegade jooksul olnud fenomenaalse eduga ja ülikiirelt tõusev bränd, kusjuures ilma reklaamikuludeta. Inimesed tahavad midagi erilist. Samamoodi juhtus siis, kui mõned aastad tagasi õllepurgile fooliumkate peale pandi – ainuüksi see fakt tõstis purgiõlle müüki 60%. Aga mitte ainult võitudest ei räägi allpoololev intervjuu.

Kui hea oli 2008. aasta A. Le Coqi jaoks?

Eelmine aasta polnud õlletootjale hea aasta, õlleturg on languses alates 2006. aastast. Inimesed ostavad vähem, kuid samas kangete õllede osakaal tõusnud pole, mis on hea märk. Juba 8 aastat tagasi otsustasid Eesti õlletootjad, et kangele õllele reklaami ei tehta. Eestlaste õllejoomine pole nagu iirlaste või inglaste õllejoomine, kes lähevad pärast tööd pubisse, teevad seal ühe või paar õlut, ajavad natuke juttu ja lähevad koju. Inglismaal on restoraniõlle osakaal 70% ja Iirimaal kuni 80%. Eestlane on teistsugune ja meie tarbime õlut grilliõhtutel ning sel aastal on tunda, et grillitakse vähem. Vaatamata sellele on õlu tarbimise poolest nr 1 jook Eestis.

Kuidas konkurents muutunud on – ega erilisi muudatusi vist pole olnud?
Olime sel aastal 3-4 kuud tagasi protsendi või kahe võrra Saku Õlletehasest ees ja nüüd oleme natuke maas - vist jääbki selline Westmanni ja Piibelehe mäng. Kui võrrelda 1998. aastaga, kui me alustasime, siis tänaseks päevaks on meie turuosa 40% juures ehk siis oleme turuosa kasvatanud ligi 4 korda. Kui arvestada private õllesid, oleme Sakust õlle osas möödas juba eelmise aasta keskpaigast. Turud on siiski languses ja see küll väga rõõmustav pole. Ma olen ka pandipakendi nõukogu liige ning kõik tootjad deklareerivad oma müügi. Praegu on näha, et pandiühikute müük on kuni 20% väiksem kui eelmisel aastal, aga see tähendab muidugi kogu joogiturgu kokku.

Midagi pole teha, ka pudelivee asemel juuakse kraanivett, energiajooke ja spordijooke ostetakse vähem. Ma ei saa olla nõus ka sellega, et meil oli sel aastal ilus suvi. Ega ikka ei olnud, sooja oli küll 20-22 kraadi mingil perioodil, aga 25-st kraadist üle ei läinud. See oli keskmine Eesti suvi, mis mõjutab ka inimeste käitumist.

Kuidas kavatsete edaspidi turul laieneda?

Kui vaadata, siis oleme laiendanud ennast küll, sel aastal tulime Eesti kaljaturule, meie kali tegi meedias lausa iganädalast uudist, mida arutati. Enne meie tulekut oli Eesti kaljaturg kolm korda väiksem kui praegu, me tõstsime seda turuosa tugevasti.
Otsime pidevalt uusi võimalusi, alguses oli õlu ja long drink ja karastusjook – nüüd on spekter palju suurem, sel aastal tegime katsetusi ka veiniturule 3-liitriste pappkarpidega ja hakkasime neid maale tooma. Oleme mahumüüjad ja veiniturgu keegi Eestis ei monitoori, seetõttu ei tea ma täpselt, kuidas meil läks, aga kõike, mida me palju müüa ei suuda, ei hakka me ka punnitama. Oleme selleks liiga suured, et hakata niššides tööle, meil on vaja võita suurtes asjades. Ja tõesti, kui sul on 10% turust, siis on võimalik sealt juurde võtta, aga kui oled turul esimene, siis 40% ja 50% protsendist ülespoole minna on juba keeruline. Kui turg ei tõuse, siis teed uusi valikuid ja lood uusi võimalusi, kuidas tagada ettevõtte areng edaspidiseks. Ja arendama peab.

Milliste nippidega te oma uusi tooteid planeerite?
Peame ise alati vastama küsimusele, et miks ja miks just sellise hinnaga keegi peaks seda toodet tahtma. Kui me ei oska näiteks öelda, miks just meie vesi peaks olema parem kui iga teine vesi, siis puudub meil vee puhul unikaalsus. Tegelikult on ainuke Eesti tootja, kes saab hoobelda unikaalsusega „Värska“ ja turul on ta oma osa ka säilitanud. Meil on oma mõtted uute toodetega, aga meil ei ole mõtet praegu neid lansseerida, kui turg on languses ja õues on külm. Kõik põhitooted peavad arenema, ei pea uusi maitseid tooma, palju saab teha pakendiga, veidi ka sisuga, mängida lisaväärtustega... Siin valikuid on, aga iga toode peab pakkuma inimesele üllatust. Võrreldes Kesk-Euroopa vanade maadega on Eestis üllatuslikkust palju ja edu saavutavad need, kes on uuendusmeelsed. Kui tulla uue asjaga välja ja reklaami ei tee ning see tarbijani ei jõua, siis pole mõtet turule midagi tuua. A.Le Coqis istume kaks korda kuus koos ja arendame tooteid. Igal ettevõttel peaks olema iga toote ja enda ettevõtte kohta mingisugune sõnum – seda peab tarbijale ka tõestama ja kui need argumendid on, siis peab need kuidagimoodi ka tarbijateni viima. Ja selleks on turundus.

Kuidas on Teil planeeritud meeskonnatöö?
Meeskonnatöö on üks efektiivsemaid meetodeid, kusjuures seda on Eestis üsna vähe käsitletud. Meil hakkas kõik sellest pihta, kui ma noore mehena hakkasin õlletehast juhtima ja esialgne arusaam oli ka minul selline, et turundus tegeleb turundusega ja tootmine tootmisega jne. Sealt edasi: kui turundus midagi välja mõtles ja tahtis selle jaoks raha, siis ma ütlesin: „Ei, ma ei usu sellesse, minge mõelge uuesti!“ Siis istuti jälle laua taha ja siis saatsin nad tihti jälle tagasi ja see oli üks lõputu käimine. Lõpuks tekkis juba vastuseis, et mis sa siis tahad ja meid tagasi saadad. Tänapäeva tiimitööd nähakse senini nii, et on juht ja teda ümbritsev lähikond. Heal juhul võib seda nimetada juhtimistiimiks, aga meeskonnatööga pole sel mingit pistmist. Aga siis saime aru, et midagi peab muutma. Koos tollase juhtkonnaga ostsime me Amazonist 11 raamatut ja lugesime need kambapeale läbi. Lõpuks istusime ümarlaua ääres ja tegime kokkuvõtteid ja leppisime summaarselt kokku, mis on põhimõtted. Need kehtivad meil siiamaani. Lühidalt öeldes on meeskonnatöö ülesanne äratada inimestes loovust ja tiimis on kõik võrdsed, seal pole ülemusi ega alluvaid. Meil töötab erinevates valdkondades 9 meeskonda.